Pärnu Blues

Bluusifestival võlus kuulajaid siiruse ja lihtsusega

07.08.2010 13:35

Mart Roosaar

Eile lõppesid Pärnu bluusipäevad, kus nädala algusest saati aitasid sadadel tööinimestel vabaõhukontsertidega pingeid maandada bluusimuusikud kodumaalt, Skandinaaviast ja Suurbritanniast.

Nagu bluusile kohane, kulges festivali korraldamine pingevabalt, kuid edukalt. Kohustuslikud stiilipunktid kontserdi alguse 15minutilise hilinemisega korjatud, tõmbasid ürituse eestvedajad Pärnu Bluesibandist teisipäeval festivali avaakordid. Pärast neid demonstreeris tippklassi välismaalgi tunnustatud Bullfrog Brown Tartust.

Et bluusikontsertide üks iseloomustavamaid märksõnu on improviseerimine, jätkati igal õhtul pärast kontserte vabalavaga, kus vanad ja uued semud koos hilisõhtusse jämmisid.

Kolmapäeva bluusirütmid algasid ebaharilikul viisil. Pärnu jõe kaldalt vana silla juurest viidi huvilisi endise suurlaeva päästepaadiga veetiirule. Juurde ehitatud kokpitis mängisid kümmekond inimest mahutavas paadis kitarri, suupilli ja süntesaatorit festivali peakorraldaja Üllar Kallau, Margus (Sorge) Tiitsmaa ja Meeland Sepp.

Militaarmasina sisemust meenutava ujuki õhkkond muutus neljasilindrilise diiselmootori käivitudes lähedaseks ja kompleksivabaks. Reisijatele anti rütmi toksimiseks kätte puutoigas ja kõristamiseks tühjad õllepurgid, kuhu oli suvalisi jubinaid pandud.

Mulle pakuvad enim muusikalist elamust artistid, kes oma instrumenti süvenedes reaalsuse tajumise piirimail ekslevad, mistõttu oli puhas rõõm jälgida kitsas ruumis, silmad kinni, ekstaasist tõmblevaid musamaniakke.

Nahaalselt siiras nagu bluuski oli paadi grillmeister, kes pea aeg-ajalt alaspidi siseruumi pistis ja irvitades hargi otsast „barbeque’d“ ehk sardelli või poolalikku kiirtoitu jagas, mis kujutas endast saia vahele pistetud pihvi.

Kui saarlasest laevakapten Jüri Metsaalt aastaid tagasi Põlvamaale paati ostma läks, naerdi tema üle õigustatult, sest ligi pooletunnine sõit jõel oli festivali humoorikaim osa.

Pime pianist eikusagilt

Bluusipäevade eel tutvustavat artiklit kirjutades tegin vea, jättes erilise tähelepanuta Soomest kohale tulnud bändi nimega Lyijy Ankka. Tundus, et teisipäeval äikese tõttu rivist välja löönud heliseadmeid oli Apollon kolmapäeval põhjanaabrite etteaste ajal erilise hoolega kaitsnud, sest bändiliikmed imesid pillidest välja filigraanse (koos)kõla.

Õhtu kulminatsiooniks kujunes vabalaval suur ühisimprovisatsioon pealinnast tulnud Old And Uglies Swing In Bluesi liikmete, eikusagilt välja ilmunud väga tehniliselt mängiva sloveenlasest pimeda pianisti ja inglasest slide-kitarri meistriklassi esindava Steve Morrisoni osalusel.

„Sloveenia pimeda pianistiga kohtudes otsustasin teda kitarril toetada. Mulle väga meeldis see atmosfäär, mille luua suutsime,“ meenutas Morrison päev hiljem erutunult kolmapäevaõhtust planeerimata ülesastumist.

Morrison ja sloveenlane, kelle nimest esinejatel ja korraldajatel halli aimugi polnud, tõestasid, et üksteist tundmatagi võib eri karakterite vahel sündida nauditav kontserdielamus. Mõne festivalikülalise jättis Sloveenia pianist siiski külmaks, sest nägemise puudumine ei tegevat veel mehe muusikat eriliseks. Ei teinudki, kuulamist väärt oli tema mänguoskus.

Festivali olulisimaks päevaks kujunes neljapäev, kui kõik peaesinejad – Bottleneck John Rootsist, Steve Morrison Inglismaalt ja Dave Arcari Šotimaalt – üles astusid. Kolmveerand seitsme paiku alustasid suurkujude lava soojendamist bluusifestivali pillimängu õpitubades osalejad, keda juhendas kitarrimängul Andres Roots Bullfrog Brownist ja kellele näitasid meistriklassi käike peaesinejad isiklikult.

Kiirkursustest oli populaarseim slide-kitarri õpituba, mis on bluusimuusika kõige iseloomulikum kitarrimängutehnika. Seal osales 10-15 kitarristi. „Festivali peaesinejad on kõik äärmiselt oskuslikud mängijad ja mul on neilt slide’i kasutamise osas väga palju õppida,“ kiitis kohalik kitarriõpetaja Marek Talts meistrite nobedaid näppe.

Õpilased juhatasid sisse festivali peaesinejad

„Arcari rääkis kitarrimängu ideoloogilisest poolest ja tema peamine mõte oli see, et helid tuleb omaks võtta ja neid personaalselt tunnetada, mitte täpselt noodist maha mängida,“ meenutasid Silver Särev ja Martin Eessalu, kes kõigil kolmel päeval leidsid mahti tulla uusi teadmisi omandama.

Suupilli õpitoas, mida juhtis Bullfrog Browni laulja ja suupillimängija Alar Kriisa, leidus vaid paar püsivat huvilist, kuid uudishimulikke käis läbi kuni paarkümmend.

„Kriisa on vahva suhtumisega mees, kes suutis igaühele midagi pakkuda. Ta õpetas nii puhta noodi mängimist kui sedagi, kuidas suupilli painutada, et bluusikäike saada,“ rääkis suupilli õpitoast osa võtnud ja omandatud teadmistega väga rahule jäänud Toomas Leppik innustunult.

„Õpetaja käe all on hoopis midagi muud kui You-tube’i videotest või raamatutest omal käel mängutehnikat omandada,“ rõõmustas Leppik Eestis paraku harvaesineva võimaluse üle.

Klaveri õpitoast, mida juhendas muusikakooli õpetaja Indrek Oselein, võttis osa vaid mõni üksik inimene, kuid Oseleini arvates on säärased kiirkursused õpilastele igati tänuväärt ettevõtmised, kus mänguoskust lihvida.

Õpitubadest moodustatud ühiskontserdil astus üles trobikond kitarriste, üks suupilli- ja üks klaverimängija. Ligi tunniajase kontserdiga, kus osalesid peale õpilaste Lauri Uus Bluesiklubi Bandist, suvepealinna progressiivseim trummar Rauno Pella, õpetajad Marek Talts ja Indrek Oselein, Alari „Papa“ Jannsen ja paljud teised, soojendati lava üles Rootsi väikesest külast Lit pärit Bottleneck Johni esinemiseks.

Bottleneck John kasutas ligi pooletunnisel esinemisel kahte resonaatorkitarri ehk nagu ta ise ütles – elektrikitarri ilma elektrita. Teist korda Eestit külastanud Bottleneck John keskendus oma repertuaaris bluusi varaseimale stiilile delta-bluusile, mis on pärit 1920.-1930. aastatest.

Bottleneck Johni kangelaseks, kelle loomingut ta ka esitas, on möödunud sajandil elanud Ameerika bluusilaulja ja kitarrist Eddie James „Son“ House. Sügavaima mulje jättis etteaste kõige aeglasem lugu, legend Jim Jacksoni repertuaarist aastast 1927, mida esitades tõi tagasihoidlikku ja kahvatut kontorirotti meenutav artist välja oma tõelise bluusipeeru pale.

Arcari lubas publiku pöördesse ajada

Järgmisena astus lavale Steve Morrison, kes pidevalt nalja viskas. Ta esitas laule ajast, kui veel kõikide inimeste headusesse uskus. Samuti oli ta kindla kitarrikäigu mõelnud lausele „mulle ei meeldi oma tunnetest rääkida“. 50aastane inglane ootas kolm päeva enda etteastet ja jäi kogu festivaliga väga rahule.

„Parim osa Eestist on inimesed, keda ma sel festivalil kohanud olen. Kogu energialaeng, mis ma siit saan, on hindamatu,“ rääkis elevil Morrison, keda huvitavad Eesti rabade asemel Pärnu ja Haapsalu sugused väikelinnad. Ometi on ta Pärnus seni hoidunud eesti rahvustoitudest, sest neil olevat halb maine.

Poolteisetunnise hilinemisega astus jahtklubi lavale šotlane Dave Arcari, kes läks püünel täiesti segaseks. Mees oli energiast tulvil ja ta käsi käis kitarril väsimatult sedavõrd kiiresti, et publikust kostus juba imestusi, kuidas ta küll nii kaua jaksab.

Arcaril tunneb end laval nii enesekindlalt, nagu oleks seal sündinud. „You’ll all gonna get fucked up,“ lubas ta juba kontserdi alguses. Esinemise lõpuks oli ta jalaga lavalt maha löönud kõik õlletopsid ja jõudnud publikule, keda ta „äidäähitas“ iga loo järel, korduvalt keskmist näppu näidata.

Jääb vaid loota, et korraldajatel jätkub jaksu teha selline üritus tulevalgi aastal, et pärnakad saaksid vähemalt nädala puhata Lady Gagast ja Shakirast.

Kommenteeri