Pärnu Blues

Deltabluusi kuningas Charley Patton

Kuuekümnendatel armastasid bluusilegendid Bukka White ja Howlin’ Wolf rääkida sellest, kuidas nad poisikestena ihkasid saada ”suurmeesteks nagu Charley Patton”. Bob Dylan on plaadistanud loo ”High Water (For Charley Patton)”, J. Karjalaise alter-ego Lännen-Jukka jutustab Pattonist laulus “Minä, Vili ja Charlie” ja Creedence Clearwater Revivali solist John Fogerty on võrrelnud oma esimest Pattoni-kogemust suisa Surnumere käsikirjade leidmisega: ”Ja siin on Moosese hääl!”
 
Kes oli see Charley Patton? 1991. aastal suuresti tänu Fogertyle paigaldatud hauakivil seisab: ”Charley Patton, aprill 1891 – 28. aprill 1934”. Sünniaastatena on käibel ka 1881 ja 1887, mees ise kirjutas oma nime “Charlie”, tema esitatud spirituaalid ilmusid pseudonüümi all ”Rev. Elder J.J. Hadley”, ning loo “Mississippi Boweavil Blues” esialgse 10 000-se tiraazhi etikettidel kasutas plaadifirma Paramount 1929. aastal sootuks varjunime ”The Masked Marvel” (“Maskiga ime”), pakkudes esitaja ära arvanud kuulajaile auhinnaks tasuta plaate.
 
Kui deltabluusi isaks saab Charley Pattonit pidada sama vähe kui ükskõik millist 20. sajandi pillimeest, siis deltabluusi kuningas oli ta omas ajas kindlasti; tema jüngrite hulka kuulusid näiteks Son House, Willie Brown, Tommy Johnson, Howlin’ Wolf ja John Lee Hooker. Tänu nende loomingule ja plaaditööstusele tegid Pattoni ideed peagi maailmale tiiru peale, ja nii ulatuvad Fleetwood Maci 1967. aasta pala “Long Grey Mare” juured üle Howlin’ Wolfi tagasi Charley Pattoni 1910. aastal kirjutatud ja 1929. aastal tema esimese heliplaadina välja antud looni “Pony Blues”. Pattoni repertuaar koosnes võrdsetes osades omaloomingust ning Mississippi Deltas levinud teemadest – lisaks bluusile on esindatud spirituaalid (“Prayer of Death”), folk-laulud (“Frankie And Albert”) ning toonaste pophittide töötlused, nagu versioon Pattoni poolvendade ansambli The Mississippi Sheiks hitist “Sitting On Top Of The World” (“Some Summer Day”).
 
Tekstifraase, -ridu ja mõtteid on Pattonilt laenanud paljud hilisemad laululoojad – kui nimetada tähtsamaid, siis lugudest “Banty Rooster Blues”, “A Spoonful Blues”, “Pony Blues”, “Down The Dirt Road Blues”, “Bird Nest Bound”, “Circle Round The Moon”, “Pea Vine Blues”, “Poor Me” ja “High Water Everywhere” on ammutanud näiteks Willie Dixon, Howlin’ Wolf, Muddy Waters, John Lee Hooker ja Bob Dylan. Tekstiloomes sarnanebki Patton pigem Dylani ja Tom Waitsi kui tavaettekujutusega bluusist: Pattoni tekste iseloomustavad nii ebatavaline, sürrealistlik kujundlikkus kui päevakajalisus ja detailsus (“High Water Everywhere” kirjeldab 1927. aasta suurt üleujutust Louisianas, “Tom Rushen Blues” paneb laulu sisse kohalikud võimukandjad, jne).              
 
Muusikaliselt oli Charley Pattoni improviseeritud mängustiil nii keerukas, et kui tema loodud käike on esitatud juba 100 aastat, siis ühtegi 1:1 jäljendajat pole leidunud: komplitseeritud rütmid ning tänapäeva standardiseeritud bluusis tundmatud struktuurid ja taktimõõdud koos keelte släppimine ja poolikuid lauluridu ootamatult lõpetavate slaidikäikutega teevad ulatuslikuma kopeerimise peaaegu võimatuks. Samas on mõned Pattoni kaasaegsed imestanud, et ta pillimäng heliplaatidel nii hästi kõlab – nimelt oli 1910. aastast surmani mööda Mississippi Deltat rännanud Patton eeskätt meelelahutaja, ületamatu showman, kes tantsis ümber kitarri, mängis seda kukla taga, selja taga, jalgade vahel, roomas käpuli ringi, jne. Kuigi säärased trikid ei pruukinud esituste muusikalisele kvaliteedile hästi mõjuda, ei jäänud need Howlin’ Wolfi-sugustel usinatel õpilastel kahe silma vahele ja kandusid Jimi Hendrixi kaudu lõpuks ka rockmuusikasse.
 
Muide, kitarrimängu õppis noor Charley mehelt nimega Henry Sloan – väidetavalt võis just Sloan olla see salapärane slaidkitarrist, kellega kohtumine 1903. aastal inspireeris tulevast ”St. Louis Bluesi” autorit W.C. Handyt bluusiheliloojaks hakkama. Seda teooriat näib kinnitavat ka fakt, et   Handyle toona Tutwileri raudteejaamas mällusööbinud laulurida ”Goin’ where the Southern cross the Dog” esineb ka Pattoni hilisemas ”Green River Bluesis”. 1916. aastal pakkus W.C. Handy Pattonile oma orkestris tööd, kuid improviseerima harjunud kitarrist ei sobinud rangelt noodi järgi mängivasse ansamblisse.           
 
Ühest küljest vastas Charley Patton igati bluusimehe stereotüübile: oli kõva napsi-, naiste- ja löömamees, kandis kalliskividega sõrmuseid ja uhkeid ülikondi ning kellataskus uuriketi otsas nuga. Risti üle tema kõri jooksis arm – kas ründas teda habemenoaga mõni raevunud abielumees või üks Pattoni rohkem kui neljateistkümnest abikaasast, on seni teadmata. Teisest küljest oli Patton pärit jõuka maaomaniku perest, oskas lugeda ja kirjutada ning oli välimuselt pigem valge kui afro-ameeriklane – kindel on, et nagu Hendrixil, voolas ka Pattonil soontes veidi tsherokii-indiaani verd. Olles sisustanud oma viimased päevad jumalasõna kuulutamisega, suri see väikest kasvu, kõhetu ja suurte kõrvadega mees mõni kuu pärast viimast salvestus-sessiooni rahulikult omas voodis, diagnoosiks südamepuudulikkus.
 
ANDRES ROOTS

Kommenteeri