Pärnu Blues

Bluusipeol käiakse pisukest pada panemas

Pärnus on juba kaks kord kuus koos käinud bluusiklubi. Järjekordsel kohtumisõhtul täideti eile Port Arturi katuserestoran Portaal rohkete austajate ja pillimeestega. Muusikute tegemised tipnevad suvel toimuval festivalil
Augustibluus, kuhu on esinejaid oodata ka Inglismaalt, Šotimaalt, Rootsist ja Ameerikast. Muusik ja õpetaja Üllar Kallau, kes klubi veab, ütles, et suvel on klubil plaanis tagasi oma koju jõedeltasse ehk jahtklubisse kolida, kus kolmapäeviti regati järel ühiseid bluusimänguõhtuid korraldada. Tasuta.
“Miks just jahtklubisse? Tegime oma üritusi siin ja seal, kord korraldasin kontserdi, kuhuei tulnud ühtegi inimest, teinekord oli kolm inimest ning kuna meil polnud trummimängijat kaasas, siis tuli üks neist meile veel trummariks.
Kui jahtklubis asju ajama hakkasime, muutus kõik päevapealt,” seletas Kallau. Mis 2.–6. augustini kestvat Augustibluusi puudutab, siis teatas Kallau, et ega teda see kontserdi korraldamine nii väga liigutagi. “Õpitubade värk meeldib mulle palju rohkem. Pillimehed, kes on oma tegemistega kaugele jõudnud, on tavaliselt kiiksuga isiksused. Seal ei ole teab kui palju tarkust, aga igal mehel on oma lähenemisnurk,” rääkis ta. Bluus on Kallau meelest nagu tänaval lobisemine, kus keelel on vabamad võimalused. “Võib pisut pada panna ning keegi ei kehita selle peale õlgu. Samas on nii, et kui sul sellist vabadust ei ole, siis seda ei teki ka kunagi,” avas ta veidi bluusi olemuse tagamaid ning märkis, et bluusis võib mingi muusikaline riugas teinekord olla kihvtim kui pool sümfooniat, mis on ju teatavasti rangemate reeglite järgi
konstrueeritud. “Bluusi peab avali hingega tundma,” lisas Kallau. Tiiu Leis

Pärnus on juba kaks aastat kord kuus koos käinud bluusiklubi. Järjekordsel kohtumisõhtul täideti eile Port Arturi katuserestoran Portaal rohkete austajateja pillimeestega. Muusikute tegemised tipnevad suvel toimuval festivalil Augustibluus, kuhu on esinejaid oodata ka Inglismaalt, Šotimaalt, Rootsist ja Ameerikast. Muusik ja õpetaja Üllar Kallau, kes klubi veab, ütles, et suvel on klubil plaanis tagasi oma koju jõe deltasse ehk jahtklubisse kolida, kus kolmapäeviti regati järel ühiseid bluusimänguõhtuid korraldada. Tasuta. “Miks just jahtklubisse? Tegimeoma üritusi siin ja seal, kord korraldasin kontserdi, kuhuei tulnud ühtegi inimest, teinekordoli kolm inimest ning kuna meil polnud trummimängijat kaasas, siis tuli üks neist meile veel trummariks. Kui jahtklubis asju ajama hakkasime, muutus kõik päevapealt,” seletas Kallau. Mis 2.–6. augustini kestvat Augustibluusi puudutab, siis teatas Kallau, et ega teda see kontserdi korraldaminenii väga liigutagi. “Õpitubade värk meeldib mulle palju rohkem. Pillimehed, kes on omategemistega kaugele jõudnud, on tavaliselt kiiksuga isiksused. Seal ei ole teab kui palju tarkust, aga igal mehel on oma lähenemisnurk,” rääkis ta. Bluus on Kallau meelest nagu tänaval lobisemine, kus keelel on vabamad võimalused. “Võib pisut pada panna ning keegi ei kehita selle peale õlgu. Samas on nii, et kui sul sellist vabadust ei ole, siis seda ei teki ka kunagi,” avas ta veidi bluusi olemuse tagamaid ning märkis, et bluusis võib mingi muusikaline riugas teinekord olla kihvtim kui pool sümfooniat, mis on ju teatavasti rangemate reeglite järgi konstrueeritud. “Bluusi peab avali hingega tundma,” lisas Kallau.

Tiiu Leis linnaleht reede, 16. aprill 2010

Kommenteeri